Peale sõjaväge, 1955. aastal, läks Lembit tööle Kukruse kaevandusse, vedurijuhiks. Ta oli eelenevalt töötanud ka ehitajana ning tal olid massinisti paberid. 14. aastat jutti vedas ta põlevkivi suurte mustade vagunitega maa-alt välja. Raske töö tõttu võis ta ka 50. aastaselt pensionile minna.

After the army in 1955. Lembit started working as an engine driver in a mine. Previously he had worked as a constructor. He worked there for fourteen years. Because of the hard work, he retired early - at the age of fifty.

Tema üksluisele tööle andis vaheldust Ilma Veskilt. Noored abiellusid 1961. aastal 30. aprillil Rakvere kirikus. Kohal oli üle 100 inimese, pulmalaud ulatus ühest suurest toast teise. Memm jutustas suurtest tortidest laudadel. Eriti meeldejäevaks osutusid suured süldikausid. Nende põhjad olevat olnud kaunistatud värviliste juurviljadega ning need nägid väga suursugused välja. Aasta pärast sündis neil esimene poeg kelle nimeks sai Tõnu. Aastal 1964. sündis minu isa, Tommy, ja siis kolme aasta pärast aastase vahega ka tütar Tiia ning noorim poeg Daniel.

In 1961. he got married with Ilma Veskilt in Rakvere. There was a big wedding with hundreds of people and lots of food. They had their first son, Tõnu, after one year. In 1964. my father, Tommy, was born and then after three years they also had a girl, Tiia, and a year later a third son, Daniel.

Laulatus
Wedding

Kirik, kus vanavanemad abiellusid

The church where my granparents got married

8 aastat pärast pulmi kolis perekond Kadrina lähedale Karjamõisa külla. Vanaisast sai Viitna sohvoosi ehitus-, remonditööline ja vahel tegi ta ka luksepa tööd. Memm jäi lüpsjaks nagu ennegi. Lapsed käisid Kadrina keskkoolis aga kuna see oli kodust kaugel siis veetsid nad seal terve nädala.

Eight years after the wedding they moved to Karjamõisa. Lembit started working in Viitna as a constuctor, repairman and sometimes he did keysmith work too. Grandma worked in a barn. Children went to the boardschool in Kadrina.

Taat, nende kutsa, Daniel ja vanavanaema
My grandpa, there dog, Daniel and great- grandmother

Peaaegu terve pere koos välja arvatud Tommy, kes enamuse ajast vanavanaema juures Amulas elas.
Almost the hole family except Tommy, who lived most of the time with great- grandmother in Amula.

1977. aastal kolisid nad Raasikule. Vanaisa tahtsi küll linna, kui memm ei olnud nõus, sest tema tahtis loomi karjatada. Tõnu läks seejärel linna kondiitriks õppima ja teised lapsed läksid Raasiku põhikooli. Vanaisa käis siis mõndaaega veel linnas tööl, kuid jäi varsti pensionile. Kui sohvoosiaeg otsa lõppes jäi ka memm tööst ilma. 1987. aastal vanavanemad lahutasid. Ilma kolis lastega Parilasse ja Lembit Tallinnasse sõbra juurde.

In 1977. they moved to Raasiku. Grandpa wanted to go to Tallinn but Ilma did not agree because she wanted to shepherd animals. Tõnu went to live in the city to study confectioner and the other kids went to basicschool of Raasiku. Soon grandpa retired. In 1987. grandparents got divorced. Ilma went to live at Parila with three children. Grandpa went to Tallinn to live with his friend.

Memm ja üks tema hobustest
My grandma and one of her horses

Sõjavägi

Kui vanaisa sai 18. aastaseks siis leeriti ta Jõhvi kirikus, Lutheri koguduses. Ta oli süva usklik inimene. Ta ei tahtnud kellelegi halba ja oli kõige abivalmim inimene, keda ma kunagi tundnud olen.

When grandpa got 18 years old he got confirmationed in the church of Jõhvi. He was deeply religious. He didn't do anybody no harm and he was the most helpful man i have ever knowned.

1951. aastal läks Lembit sõjaväkke, Arhengelski metsa. Esialgu oli ta jalaväes. Ta oli pisikest kasvu ja mitte just kõige vastupidavam. Ta rääkis kunagi oma lastele, et ühel päeval, kui nad metsas hommikujooksu tegid oli ta teistest maha jäänud. Ta eksles metsas tükkaega, ronis siis puu otsa, et kaugemale näha ja avastas,et oli baasist vaid mõne meetri kaugusel. Mets oli lihtsalt liiga tihe,et kohta ära tunda. Peale kaht aastat Venemaal toodi ta tagasi Eestisse, kus uueks baasiks sai Jõelähtme. Seal veetis ta veel ühe aasta ja sellega ka sõjavägi lõppes. Küsisin oma vanatädidelt, et kas venesõjavägi muutis vanaisa palju. Nemad hakkasid naerma ja ütlesid, et vanasti ei tohtinud kurta ning enne minekut andsis kõik poisid vande, et ei räägi seal toimuvast mitte kellelegi, mitte kunagi. Aga niipalju nad ütlesid, et eks ta tõsisemaks muutus, kuid ega tema heatahtlik süda ei kadunud kuskile.

In 1951. he joined the army in the forests of Arhengelsk. First he was in infantry. He was short and not very durable. One day, when they did the morning run in the forest he was left behind and he got lost. Then he climbed up on a tree and to see farther and he discovered that the billet was only few meters down hill. The forest was just to thick to see. After two years in Russia, they sent him back for one year to Estonia and his new billet was in Jõelähtme. I asked from my great aunts if Lembit changed a lot after the army. The started laughing and said that in the olden days it was not write to complain and before going all the boys gave their word that they don't tell anybody what is going on in the billet. My aunts just said that he was more serious but hes good heart stayed the same.

Minu vanaisa

Õõvastavad mälestused.

Vanatädi rääkis, kuidas 44. aastal Teise maailmasõjaajal nende maja läheduses pommid alla kukkusid ja vaatamata suurele vahemaale ka nende maja aknad purustasid. Kusagil nende aastate vahel suri ka Lembitu vanim vend, kes oli saadetud sõtta. Veel rääkis ta, kuidas ühel suve päeval, kui kõik oli esialgu rahulik, kuid sõda endiselt käis, hakkas kaugusest kostma tankide hääli. Nende peaaegu, et voodihaige ema ja 4 last pidid jooksma metsa,et varjuda. Puude vahelt nägid nad, kuidas sakslased seisid ühel pool- ja venelased teisel pool nende maja ning üle taeva vuhisesid pommid. Nende naabrid oli olnud asjade pakkimisega nii ametis, et täpselt sellel hetkel, kui nad majast välja jõudsid läbistas üks pommidest nende kodu. Nad olid unustanud ühe kohvri hoovi peale seisma. Vanatädi rääkis, kui täpselt mäletab ta seda hetke, mil suur kuul läbistas ka seisva kohvri. Kui kõik oli vaikseks jäänud hakkas inimesi igalt poolt justkui ilmuma. Vanast kaevandusest, onnidest ja mujalt metsast. Vilve jutustas, kuidas terve hoov oli täis riidetükke, mis olid ilmeslt pärit sellest kohvrist.

Mu great aunt told how in 1944, near their house, bombs fell down and windows browk down. They started to hear the sound of tanks coming closer. 4 kids and bed sick mother ran into the forests to hide. Trough the trees they saw how bombs penetrated their home. Their neighbors forgot one suitcase in the forecourt. Then one bomb penetrate it. When everything got quiet, people started to come out from everywhere. The hole yard was filled with clothes from that suitcase.

Vanavanataat.

Mu vanavanaisa August Tislar suri 1941. aastal. Ta oli usklik inimene ja tema sooviks oli surra põlvili. Ta tundis juba paar nädalat ette,et varsti on tema lõpp ja rääkis oma nooremale tütrele. Ühel vaiksel hommikul olid tal taaskord valud. Ta palus Vilvel end põlvili aidata. Tädi rääkis, et ei julgenud seda teha, sest ei uskunud isa nii äkilisse surma. Siiski järgis ta isa talitusi. August langes põlvedele, asetas käed silmade ette. Ütles veel lapsele, et hoia püksivärvlist, siis on kergem. Seejärel lausus oma viimased sõnad, milleks oli "Issand Jumal". Vanatädi rääkis rahuliku, kui märgade silmadega, kuidas isa pea tema kätele langes.

My great grandpa August Tislar died in 1941. He was deeply religious and his biggest wish was to die on his knees. He felt already for few weeks that his end is coming and he told it to his youngest daughter. One morning he asked Virve to help him on the floor. August set his hands in front of his face and said " Dear God". Then his head fell on Virves hands. Hi died very quickly.

Lembit ja tema pere

Lembit Tichler ( alates 1935. aastast Tislar) sündis 1931. aastal 31. juulil. Ta on kõige noorem pereliige ning tal on veel 2 venda (Albert- Aleksander ja Leidin- Veliks) ning 2 õde ( Vilve- Grenalde ja Renate- Ginola). Lembit sündis 3 kuud enneaegselt ja kuna tema ema oli väga haige elas ta esimesed 3 aastat onu ( Albert Simm) ja tema naise Linda juures. Alles siis kolis koju pere juurde. Lembit elas Kohtla vallas Amula külas. Vanasti oli koolides ainult 6 klassi ja seda alustati üheksa aastaselt, 5 nendest lõpetas ta Vallaste koolis. See oli suur puust maja. Ühel suvel aga ööbisid seal malevlased, kes kogemata kooli põlema pistsid. Viimase aasta käis vanaisa Kukruse koolis, mille lõpetas 15. aastaselt. Lembitu isa suri 1941. aastal südamehaigusesse ning tema vanim vend Leidin suri Teises maailmasõjas. Eveline suri 1989. aastal vanadusse.

Lembit Tichler was born in the 31. July in 1931. He was the youngest family member and he has two brothers and 2 sisters. He was premature baby. Hes mother was very sick so the first three years he lived with hes uncle in the village of Amula. He went in the school of Vallaste for 5 years. Then one summer some kids, who were staying in that house, set it on fire. The last 6. grade he finished in school of Kukruse. Lembits father died in 1941 and hes older brother died in the second World War. hes mother died in 1989.

Vallaste kool
The school of Vallaste

Eveline ja vanaisa
Grandpa and hes mother

Kutse Tiiale ja Reenole Eveline Tislari matustele
Call for Tiia and Reeno to Eveline Tislar's funerale