Vanavanataat.

Mu vanavanaisa August Tislar suri 1941. aastal. Ta oli usklik inimene ja tema sooviks oli surra põlvili. Ta tundis juba paar nädalat ette,et varsti on tema lõpp ja rääkis oma nooremale tütrele. Ühel vaiksel hommikul olid tal taaskord valud. Ta palus Vilvel end põlvili aidata. Tädi rääkis, et ei julgenud seda teha, sest ei uskunud isa nii äkilisse surma. Siiski järgis ta isa talitusi. August langes põlvedele, asetas käed silmade ette. Ütles veel lapsele, et hoia püksivärvlist, siis on kergem. Seejärel lausus oma viimased sõnad, milleks oli "Issand Jumal". Vanatädi rääkis rahuliku, kui märgade silmadega, kuidas isa pea tema kätele langes.

My great grandpa August Tislar died in 1941. He was deeply religious and his biggest wish was to die on his knees. He felt already for few weeks that his end is coming and he told it to his youngest daughter. One morning he asked Virve to help him on the floor. August set his hands in front of his face and said " Dear God". Then his head fell on Virves hands. Hi died very quickly.